Läänerindel muutusteta
lõppeda. Aga nüüd oleme ükskõiksed, me pole muretud, oleme julmad.
Toome aina haavatuid ära, aga ühte otsime juba 3 päeva, kompaniiülem
lubas, et kes ta leiab saab eelispuhkuse ja 3 päeva veel. Algul ta karjus
appi, teisel päeval rääkis omas tarust naise ja lapsega ja täna nutab ja
oigab. Kaotame üheainsa päeva jooksul 11 meest, neist 5 sanitarid.
Esialgu paneme surnud ühte suurde pommilehtrisse. Kõige rohkem
langeb nekruteid, kuna nad uued ja ei tea varjumisest midagi. On vaja
teadmisi ja kogemusi, sõdur peab tundma maastikku. Satun kokku
Himmelstobiga, kes on natukene haavatud, ta ei lähe välja teisi aitama,
kuna on argpüks, mu peks ei aita, alles siis läheb, kui leitnant annab
käsu. Haie tassitakse puruks käristatud seljaga ära, surun ta kätt ja ta
ütleb:" lips läbi Paul." Meid vahetatakse välja, meie kompaniist on järel
ainult 3. Minnes oli meid 150, nüüd 32. Oleme tagalas ja Himmelstob