Bernard Kangro
lüürika, dramaatika, eepika formaalsuses reaalselt segunemine on sonetipärjas sedavõrd
läbiv, et lüroeepiline lisamääratlus on piisavalt õigustatud.
Kangro hilisemas loomingus esineb jälle puhtalt lüüriline luule, ent ta luule kõige
originaalsemaks osaks võiks pidada just seda lüroeepikalähedast, tsüklitesse koondavat
lüürikat, mis omandab kergesti nö amorfse poeemi tunnused. See algab kogus ,,September"
jätkub ,,Varjumaas" ja kogus ,,Puud kõnnivad kaugemale". Edasi kogudes ,,Allikad silla
juures" ning ,,Merevalgus. Tuuletund". Viimastest kogudes lüroeepiline münt taandub, kuid
hoopiski mitte täielikult (,,Katke Emajõe eleegiast" jt). See ei ole aga traditsiooniline
lüroeepika, näiteks klassikalise poeemi näol, millega Kangrol oli tugev kokkupuude
varasemal ajal, vaid lüürilise luule koondamine ühtse meeleoluga poeemilaadsetesse
tsüklitesse, mis omandavad süzeelise ilme
annaabi.ee 
