Sissejuhatus 20. Sajandi kirjandusse
Pastišš on “tühi, ükskõikne
paroodia”, paroodia ilma naeruta, ilma satiirilise impulsita, imiteerimine. Autori suhtumine ei
ole seega satiiriline, vaid ükskõikne. Pastišš on “kuju tühjade silmadega”
4.
5. Nii lugeja kui ka tegelane on püütud lõksu, kus ta peab tegema valikuid (millist käänakut
või tähendust valida), ja puudub vähimgi vihje selle kohta, millist otsust teha. Ka teksti ennast
võib pidada tühjaks labürintseks struktuuriks, tühjaks varjumaailmaks, mis vaid ootab lugeja
sisenemist. Sellises maailmas on tegelane seotud radikaalsete muundumistega, tegelase
“mina” paljuneb, toimuvad metamorfoosid, muundu- mised; ilmuvad hiiglased, kääbused jms.
Inimlikud väärtused ja tunded lahustuvad
6.Levinuim seisukoht on, et postmodernismi paradoksid, ebaselgus, mitmemõttelisus, iroonia,
määramatus ja juhuslikkus asendavad modernistlikku suletust, ühtsust, korda, absoluuti ja
mõistuslikkust.
7
annaabi.ee 
