Fotograafia ajalugu 1727.a. avastas Saksa teadlane J.H.Schulze hõbenitraadi valgustundlikkuse. 1802.a. tekitas inglane T.Wedgwood hõbenitraadilahusega immutatud paberil kujutise, kuid ei leidnud moodust selle kinnistamiseks. Hiljem avastati teiste hõbedasoolade valgustundlikkus. Edasi arenes fotooptika objektiivide täiustamise suunas. Vähenesid fotoaparaadi mõõtmed ja mass, aparaadi kasutamise võimalused laienesid. Rasketelt ja kohmakatelt ateljee- ja reisikaameratelt, millega sai võtteid teha ainult statiivilt, mindi järk-järgult üle väikestele fotoaparaatidele, mis oli varustatud fotograafi tööd lihtsustavate ja kergendavate abiseadistega. Kõrvuti proffessionaalidele ja amatööridele määratud aparaatide täiustamisega hakati konstrueerima ka eriotstarbelisi fotoaparaate. Fotograafia sünnipäevaks loetakse 19.augustit 1839, kui füüsik D.F.Arago tegi Pariisi Teaduste Akadeemias ettekande L.J.M.Daguer...
patendi stereofotoaparaadile. 1870.a. lõi D.Jezutsevski hulga origonaalseid fotoaparaadi lisaseadmeid, mis hõlbustasid fotograafi tööd. 1877.a. valmistas L.Varnerke fotoaparaadi, milles fotomaterjalinakasutati paberlinti. 1890 töötas N.Apostoli välja kaheobjektiivilise peegelkaamera prototüübi. 1896.a. valmistas I.Karpov esimese peegelkaamera "Refleks". 1902.a. leiutas A.Popovitski fotoaparaadi, milles harilikku objektiivi asendas sfääriliste peeglite süsteem ja laialilükatava varjuki. Kaamera obskura ( camera obscura) on tänaste fotoaparaatide ja digitaalkaamerate eelkäija. Esimesena kirjeldas camera obscura't rohkem kui 2300 aastat tagasi Aristoteles. Camera obscura praktilist kasutamist läbi väikse ava pimekambri seinale projekteeruva maja, väljaku, või maastiku peegelpildi paberile joonistamist selgitas 15. sajandil mitmes oma töös leiutaja ja kunstnik Leonardo da Vinci. Kulus aga siiski mitu sajandit enne, kui teooriat hakati praktiliselt kasutama
annaabi.ee 
