Baudelaire "Vanaeidekese meeleheit" (kogumik "Kurja lilled")
poeemis on heliliste häälikute osakaal suur: neid on üle kahe korrra rohkem kui helituid
häälikuid, seega on selles poeemis eufooniline instrumentatsioon (4). Tekst on voolav, kõlav,
lüüriline, ja kuigi vanaeideke ,,heidab meelt", on selles poeemis harmooniat ja positiivsust.
Baudelaire ei taha oma luules meelega ,,materdada" oma tegelasi ja inimesi kurvaks teha. Ta
tahab, et me mõtleks ja saaks aru mis tomub, ja loodab et see muudab midagi meie sees. Seega
on selles poeemis algul varjauna näiv positiivsus,lootusekiir.
Baudelaire kasutab vanaeidekese ja lapse (eriti vanaeidekese) kirjeldamiseks palju sõnu (kohati
tundus, et liigagi palju). Vanaeideke on väike, kortsus, elatand, hea; laps on ilus ja kaunis;
seejärel viib Baudelaire nad kokku, kirjeldades neid mõlemaid samade sõnadega, tehes nad
sarnaseks, viies nad ühele tasemele: habras, hambutu juusteta. Vanaeidekesest kumab headust ja
heatahtlikkust, tema vastu tekib empaatia. Vaadates oma vanavanemaid näen, et ei ole
annaabi.ee 
