"varjatumal" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

tammid eest purustab ja enesele tee eest lahti murrab. Claude Frollo range, jäine kest, järsu, ligipääsmatu vooruse külm kooruke oli Jehani alati eksiteele viinud. Rõõmus skolaar polnud iialgi aimanud, milline keev, metsik laava sügaval lumise Etna all peitub. Me ei tea, kas talle need mõtted äkki kõik selgeks said, kuid nii tuisupea kui ta ka oli, sai ta siiski aru, et nägi seda, mida ta poleks tohtinud näha, et ta praegu oma venna hinge oli tabanud kõige varjatumal silmapilgul ja et Claude ei tohiks seda teada. Nähes, et ülemdiakon oli tagasi langenud oma tardumusse, tõmbas Jehan oma pea ettevaatlikult tagasi ja kolistas vähekese ukse taga, nagu tulija, kes enesest märku tahab anda. «Sisse!» hüüdis ülemdiakon kambrist. «Ma ootasin teid. Jätsin võtme nimme ukse ette. Astuge aga sisse, magister Jacques.» Jehan astus julgelt sisse. Ülemdiakon, kellele säärane visiit sellises kohas hoopiski meelepärane polnud, võpatas oma tugitoolis.