A.dumas Kolm musketäri terve raamat
nägid kõikjal varitsejaid.
Koidu esimeste kiirtega pääsesid nende keelepaelad valla ja koos päikesega tuli tagasi
lõbus tuju. Nad tundsid ennast otsekui lahingu eel, süda peksis, silmad naersid ja nad
tundsid, et elu, millest nad peavad võib-olla lahkuma, on lõppude lõpuks siiski ilus.
Nende karavan näis üsnagi hirmuäratav. Musketäride mustade ratsude, sõdurite
tublide kaaslaste sõjakas kõnnak ja reeglipärane samm, mis oli eskadronis harjumuseks
saanud, oleksid reetnud kõige varjatumagi inkognito.
Nende järel ratsutasid hambuni relvastatud teenrid.
Kõik läks hästi kuni Chantillyni, kuhu jõuti kell kaheksa hommikul. Oli vaja
einestada. Ratsanikud tulid maha kõrtsi ees, mille silt kujutas Püha Martinit, kes loovutab
poole oma mantlist vaesele. Teenritel kästi hoida hobuseid saduldatuna ja nad pidid iga
hetk edasisõiduks valmis olema.
Sõbrad astusid võõrastetuppa ja istusid lauda.
Keegi aadlik, kes oli äsja Dammartini teed kaudu saabunud, istus sama laua taga ja
annaabi.ee 
