Jahti eelistatakse pidada niitudel, samuti jahitakse luhtadel ja põldudel. Enamiku toidust moodustavad väikesed imetajad, peamisteks saakloomadeks on uruhiired, mutid, konnad, linnud, maod ja suuremad putukad. Väike-konnakotkas jahib saaki enamasti väheintensiivselt majandatavatel rohumaadel, aga ka märgaladel, põldudel ja teistel avamaastikel ning vähesel määral metsas. Saaki jahitakse lennul, konnakotkastele iseloomulikuks võib pidada saagi otsimist maas kõndides. Tihti varitsetakse ka puudel. Peamiseks ohuteguriks Eestis on pesapaikade hävimine. Tähtsad on ka pesitsusaegne häirimine, saagijahiks sobilike alade kadumine või nende kvaliteedi langus. Väike-konnakotkas kuulub meil kõige rangemini kaitstavate liikide hulka. 1980. aastate jooksul, toimus ilmselt arvukuse kiire kasv. Väike- konnakotka praeguseks arvukuseks Eestis võib hinnata 500600 paari. Konnakotkad on rändlinnud, kelle talvitusalad paiknevad Lähis-Idas, Lõuna-Euroopas, Kesk- ja Lõuna- Aafrikas
Elust kaugenenud linlane ehk kontorirott tõrgub mõistmast loomade tapmist ka loodusliku tasakaalu reguleerimiseks. (Pilvre 2007) Jahinduse mainet kahjustavad ka salakütid. Salakütt on jahieetika suurim vaenlane. Ta on isik, kes loata jälitab, püüab, surmab või omandab ulukeid; kes loata võõral jahialal heitsarvi ja jahilindude mune omandab või kaitse alla kuuluvate röövlindude munakurni hävitab. (Stackelberg 2006) Salaküttimiseks loetakse ka seda, kui võõral jahialal ulukeid varitsetakse, kui faasanite meelitamiseks jahiala piiri lähedale või isegi üle piiri jahialale viljateri raputatakse, kui naabri jahialale oma jahikoeri või mõnd abilist saadetakse, et ulukeid oma jahiala piiri veerde, näoga naabri jahiala poole ja seal olevat sokku pillitatakse. (Stackelberg 2006) Stephen Kellert viis USA-s läbi mitmeid uuringuid hoiakute kohta jahindusest aastatel 1973-1978. Ta küsis inimeste käest, mida nad arvavad traditsioonilisest sünnipärasest
annaabi.ee 
