E. M. Remarque’i sõjaromaan „Läänerindel muutuseta“
„Muide, on
koomiline, et igasugune häda ja õnnetus maailmas pahatihti just
lühikasvulistest tuleneb: nad on alati palju energilisemad ja
agressiivsemad kui pikad“
+Poisid pidi nende sõna kuulama. „Neli nädalat järjest olin iga põhapäeval
vahiteenistuses ja ühtevalu päevnik; täies varustuse ja vintpüssiga
harutasin lagedal, märjal, äsja ümberküntud kesapõllul: „pikali“ ja „püsiti“
ja „püsto, joostes marss, marss!“ – seni, kuni olin mudaklomp ja kokku
varisesin; neli tundihiljem näitasin Himmelstossile oma eeskujulikult
puhastatud univormi ja varustuse ette, igatahes verele hõõrtud kätega;
koos Kropi, Westhusi ja Tjadeniga harjutasin ilma kinnasteta kibeda pakase
käes veerand tundi „valvelseisangut“ surudes paljad sõrmed vastu
jääkülma püssirauda, sellal kui Himmelstoss luuravalt meie ümber tiirles ja
ootas, et keegi meist vähimagi liigutuse teeks ja ta saaks meid käsu
mittetäitmises süüdistada