"variatsioonivormiga" - 1 õppematerjal

Tiit Lauk humanitaar

miselgi, ainult et popkultuuriga on oluliselt kauem tegeldud ja on tekkinud terved koolkonnad, kellest mõned võtavad lähenemise aluseks poliitökonoomia (Frankfurdi kool- kond), teised aga semiootika (Barthes, Fiske) või koguni feminismi (Modelski). Nagu väidetakse, oli popkultuuri “leiba ja tsirkust” funktsioon juba Rooma impeeriumis tuntud (Strinati 2001: 21). 46 Sageli viidatakse džässimprovisatsiooni sarnasusele klassikalise variatsioonivormiga. Siin on siiski oluline vahe – klassikalise variatsiooni puhul algavad kõik variatsioonid 0-punktist, olles küll iseseisvad tervikud, kuid omavahel sageli küllaltki lõdvalt seotud. Džässimprovisatsioonis kasvab iga uus (vähemalt ühe solisti soolo ulatuses) chorus välja eelnevast, olles sellega orgaaniliselt seotud. Ka järgmise improviseerija soolod on tingimata seotud varemtoimunuga ja on sageli selle loomulikuks jätkuks.