Viivi luik referaat
kui haljus on sadanud alla.
Väljas on veebruar täna
ja lumede juuksed jäid valla.
Kuhugi minna ei ole,
sest aja sõnad on valjud
otsekui iilingud lauskmaal
ning nende eest pagevad paljud.
Kannatus tuleb ja läheb
näoga, mis võõras ja tuttav.
Kannatust suudlen su otsaees.
Ma ei häbene nutta.
* Viivi Luik *
1969
Aeg inimese ja looduse vahel
Olles analüüsinud eneses Viivi Luige luulet ja adunud, et tema luules on läbiv
sõna AEG selle erinevates variatsionides, võtsin appi Raivo Kuuse essee Viivi
Luigest "Rahukevade lauludemüüja" ning olen tema ridu koondanud ja ka
sinna enda mõtteid sisse põiminud.
Luik on luuletajana kinni AJAs. Tema valis AJA avardamise võimalused,
millesse ta kaasas oma lapsepõlve hirmsSad ja õudsed kogemusd.
AJA avardamisel olio ma kindle eesmärk: minna ära, olla ära, kuna AEG, mida
poetess noorpõlves tajus, oli piirav, ahistav, võigas, kuid see sama AEG pani
teda uskuma sõna jõusse
annaabi.ee 
