Tõde ja Õigus II Terve tekst
harva siia eksis. Õhtusöögil pidi isegi härra Koovi direktori kõnet kuulama, kuigi tema oli selle
suurim vastane, sest tema ei saavat härra Mauruse kõnest põrmugi aru, nagu ta kinnitas. Ei
aidanud midagi, et direktor rääkis oma arvates ükskord selgesti, Koovi ei saanud ikkagi aru.
Tema oli üldse imelik inimene: tema kas ei saanud põrmugi aru, või ta mõistis liiga selgesti ja
ühesugune häda oli mõlemat pidi.
Esimese vargajahi kõrval seisis alalise kõneainena igivana ,,komade palee", nagu härra Koovi
seda nimetas ja tema eeskujul ka teised. See kõneaine ei kadunud kunagi õhtueine kõlblus- ja
kombeõpetusest ja alati tundus ta härra Mauruse suus värskena. See oligi aine, mida Koovi
liiga selgesti mõistis, nii selgesti, et ta kord direktorile kõigi kasvandikkude kuuldes õhtueinel
ütles:
,,Härra Maurus, täna teie räägite juba nii selgesti, et mul on tundmus, nagu istuksin ma komade
annaabi.ee 
