A. Tšehhov "Rotschildi viiul"
Pronks läheb!" Ja juba ta oligi jõe ääres. Siin lendlesid piiksudes
nepid, prääksusid pardid. Päike praadis palavalt, ja veest tõusis selline välge, et valus oli
vaadata. Jakov läks mööda kaldaäärset jalgrada ja nägi, kuidas supelmajast väljus paks
punapõskne daam, ning mõtles temast: ,,Tskae koletist!" Supelmaja lähedal püüdsid
poisikesed lihaga vähke; teda silmates pistsid nad tigedalt kisama: ,,Pronks! Pronks!"
Ning siis on vana lai tohutu õõnega paju, ja selle otsas varesepesad... Ning äkki kerkis
Jakovi mällu nagu elavalt heledate juustega lapsukene ja paju, millest Marfa oli
kõnelnud. Jah, seesama paju see ongi roheline, vaikne, nukker... Kui vanaks ta
vaesekene on jäänud!
Ta istus paju alla ja hakkas meenutama. Teisel pool kaldal, kus nüüd on luht, seisis siis
kõrge kasesalu, aga seal paljal künkal, mis paistab taevarannal, sinas siis põlisvana
männimets. Jõge mööda käisid lodjad. Kuid nüüd on kõik tasane ja sile, ning ülejõe
annaabi.ee 
