Seneca moraalikirjad Luciliusele
Nii paljude aastate jooksul, sedavõrd tihedas läbikäimises, nii samasuunalisi õpinguid harrastades ei
saanud midagi teoks? Koos sõbraga matad ka sõpruse? Mida sul siis kurvastada kaotuse üle, kui sellest,
et ta oli, polnud kasu? Usu mind, suur osa neist, keda oleme armastanud, viigu juhus nad pealegi ära,
jääb meile. Möödaläinud aeg on me päralt ja miski pole ohutumas paigas kui see, mis oli. (5) Tulevase
peale lootes oleme tänamatud varemsaadu suhtes, justkui tulevik, kui ta meile vaid osaks saab, ei
muutuks kiiresti möödanikuks. Kitsalt piirab asjadest saadavat kasu see, kes on rõõmus ainult käesoleva
üle; meie meelt lahutavad ka tulevane ja möödunu, esimene ootuse, teine mäletamise läbi, kuid esimene
on ebakindel ja võib teostumata jääda, teine ei saa muutuda olematuks. Milline pöörasus see on, kui
kõige kindlamal lastakse kaotsi minna! Rahuldugem sellega, mille oleme juba ammutanud, kui me ainult