A.dumas Kolm musketäri terve raamat
vastas. See asus väga üksildases paigas. Ühe tänavapoole võttis enda alla kõrge müür,
mille nurgal seisis aiamajake, teisel pool oli varbtara, mis kaitses väikest aeda
möödakäijate eest, aia sügavusest paistis vilets hurtsik.
Ta oli kohtumispaigal ja kuna tal polnud kästud oma saabumisest mingil viisil märku
anda, jäi ta ootama.
Polnud kuulda ainsatki häält, näis nagu oleks pealinn saja ljöö kaugusel. Heitnud
pilgu selja taha, toetus d'Artagnan varbtarale. Tarast, aiast ja hurtsikust edasi kattis kogu
mõõtmatut avarust tume uduloor -- seal haigutavas tühjuses magas Pariis. Udusse
uppunud avaruses särasid üksikud valgustäpid, selle põrgu sünged tähed.
D'Artagnanile tundusid aga kõik vaatepildid kaunitena, ta peas olid vaid naeratavad
mõtted, kõik pimedad varjud näisid talle helgete ja läbipaistvatena. Kohtumis-aeg jõudis
kätte.
Tõepoolest, mõne hetke pärast kajas Saint-Cloud' kellatorni laiast mürisevast kõrist
annaabi.ee 
