Parem vaba varblane kui kanaarilind puuris Kui Mari varblasena Mäekülale saabus, polnud tal aimugi,mis tema elust edasi saab. Ta oli lõbus ja lapsemeelne, ent niivõrd arukas tegemast vahet, mis on õige ja mis on vale. Tööd mõisahärra juures ja kannatusi ta aga ette näha ei osanud. Mäekülal oli Tõnu elu raske, äsja oli ta kaotanud naise ja jäi lastega üksi, kuniks tõi tallu Leenu, oma kadunud naise õe Mari. Alguses oli nende läbisaamine keeruline, Mari oli lapsik ja tegi, mida ise vaid tahtis. Tõnu ei suutnud pikka aega Marit naiseks
Muidugi hakkas Tõnu pärast oma uisapäisa tehtud otsust kahetsema, sest impulssiivne, nagu Mari oli, läks ta edaspidi mõisa trotsist, et mehele kätte maksta. Alles siis, kui Prillup oli Mari juba kaotanud, sai ta oma teo tagamaadest aru ja kahetses, kuid nüüd oli Mari see, kes lasi end paluda ja ei teinud mehe palvetest väljagi. Toimus nö võimuvahetus, mille kaudsetel tagajärgedel Tõnu hukkus ja Mari sai end taas ,,varblasena linnas" tunda, mis sümboliseeris tema uue sõltumatu elu algust. Kohe kindlasti lööb igasugu suhetele mõra sisse kasvõi ühepoolne usalduse reetmine, sest tekitab küsimusi- miks siis mina pean vaeva nägema kui tema seda ei tee? Passiivne seis, mil üks osapool annab ,,loobumisvõidu" ja kaasa pingutustel ei ole enam eesmärki, mille poole püüelda. Siinkohal tooksin näite Eduard Vilde aegumatust kirjanduklassikast ,,Tabamata ime", kus
annaabi.ee 
