Kukkumise ajal pöörab kass oma painduvat selgroogu, et tagada maandumise ajal käppade õige asend. Kassid maanduvad kukkudes alati käppadele. See väldib võimalikke vigastusi, mis võivad tekkida saakloomale või niisama puu otsast alla hüpates. Lihased ja küünised Kogu kaslase keha on nii sisemiselt kui ka väliselt kohastunud jahipidamiseks ja saagi murdmiseks. Tänu tugevatele selja- ja õlavõõtmelihastele on nad suurepärased ronijad ja hüppajad. Nende relvaks on kõigil varbaotstel olevad vahedad, kõverdunud küünised. Kuid üks, viienda varba küünis asub kummalgi esijäsemel kõrgemal ning seda nimetatakse randmeküüniseks. See ei puuduta liikumisel maapinda ning aitab kaslasel tabatud saaki 9 kinni hoida. Nagu teisedki imetajad on ka kaslased püsisoojased. Kui õhk on külm, kaitseb looma tihe ja soe kasukas keha jahtumise eest. Aga kui õhk on liiga palav, jahutab kaslane
Mul oli püss kaasas, aga ma polnud midagi lasknud; püss oli mul kaitseks, mõnda looma kavatsesin maha lasta alles kõdu lähedal. Peaaegu oleksin astunud suure mao peale; ta lipsas läbi rohu ja lillede minema, mina järel, katsudes ta pihta lasta. Pidin talle teele ette ruttama -- ja äkki sattusin alles suitseva laagrituleaseme juurde. Mul jäi süda seisma. Ei julgenud lähemalt vaadatagi, vaid lasksin püssikuke alla ja hiilisin varbaotstel minema nii ruttu kui vähegi sain. Alles paksus tihnikus jäin aeg-ajalt silmapilguks seisma ja kuulatasin; aga ma hingeldasin nii väga, et ei kuulnud midagi muud. Ruttasin veel tüki maad eemale, kuulasin siis jälle, ja nii edasi ja nii edasi. Kui nägin kändu, pidasin seda meheks, kui mõne oksa peale astusin ja see murdus, siis oli mul tunne, nagu oleks keegi mul hinge kinni pannud 251 ja ainult poole järele jätnud -- väiksema poole veel pealegi.
annaabi.ee 
