Tõde ja Õigus II Terve tekst
Järve kaldal, puhtüksi, ainult kahekesi, mees ja naine. Ja tema võttis enese riidest lahti,
mõistate, alasti, naine nimelt. Võttis alasti ja tahtis minna suplema. Päike kuumendas, aga vesi
oli külm, külm, tuli otseteed jääst ja lumest, mis taevas. Naine armastas seda külma, kui
kuumendas päike. Mina mitte, mina istusin ja vaatasin. Karastab, ütles naine, jahutab, ütles ta.
Pistis ühe jala sisse, pistis ainult suure varba otsa ja kiljatas. Pistis teise varbaotsa ja kiljatas
uuesti. Olete teie, lapsed, kunagi kuulnud, kui noor naine kiljatab nõnda ja päike kuumendab?
Ja kaugel on mäed, mäed! Kustki karjatas talle lind vastu. ,,Kuuled, lindki häälitseb, aga sina
vaikid!" ütles naine, nagu oleks tal mulle midagi ette heita. Ometi polnud tal mulle midagi ette
heita, sest ma ju ainult istusin ja mõtlesin. Aga minu mõtet heitiski naine mulle ette, sest naise