Ohtu mõis
võeti ka mõisate majapidamised üksipulgi arvele. 1688 aastal
koostatud hoonete inventaariumis on märgitud, et oma üldlaadilt
oli Ohtu samasugune nagu enamik tollaseid Eestimaa mõisaid
härrashäärber kisklaudadest katusega ühekorruseline
palkhoone, mil neli kambrit, keskel koguka mantelkorstnaga
köök, kambrites pruunidest kahlitest ahjud. Puidust oli ka
enamik kõrvalhooneid laudad, ait, saun, piimakoda, rehi, ...
Mõisasüdant ümbritses varbaed.
Krämerilt mõis küll redutseeriti, kuid jäeti siiski rendile.
Põhjasõja aastad kujunesid Ohtule nagu teistelegi Harjumaa
mõisatele rängaks. Mingil määral pidi sõjakahjudest üle saama
siiski üsna pea, sest juba paar aastat pärast vaenutegevuse
lõppu elas mõisa uus omanik Rötgert Johann von Wrangell
(+1716) taas Ohtus. Wrangelli omandusse läks mõis peale tema
abiellumist 1711 aastal G. Krämeri lese Mariaga.
Arvatavasti panditi Ohtu 1725.a paiku Harpede perekonnale. On
annaabi.ee 
