Arvatavasti siis, mõlgutades oma lootusetuid mõtteid selle üle, kes võis mustlasneiu jultunud riisuja olla, tuli Quasimodol meelde ülemdiakon. Talle meenus seegi, et ainult dom Claude'il oli kambri juurde viiva trepi võti, ta mäletas ikä kahte öist kallaletungi Esmeraldale: esimest, mil Quasimodo teda aitas, teist, mil ta ülemdiakonit takistas. Veel tulid talle meelde tuhanded üksikasjad, mis teda varsti kindlale mõttele viisid, et mustlastüdruku varastajaks on ülemdiakon. Ometi oli tal austus preestri vastu nii suur, andumus, tänumeel ja armastus olid nii sügavad juured ta südamesse ajanud, et need tunded isegi veel nüüd vastu panid armukadeduse ja meeleheite küüntele. Ta uskus, et tütarlapse on ära viinud ülemdiakon, kuid verejanuline, surmav viha, mida vaene kurt oleks säärasel juhul iga teise vastu tundnud, muutus sügavaks nukruseks. Sellal kui ta mõtted nõnda preestri ümber keerlesid, hakkas koit juba kiriku tugipiitu
annaabi.ee 
