Keskaegse rüütli maailm
Nagu eespool
mainitud kujutas rüütel endast raskerelvastuses ratsasõjamehi, kes võitlesid hobuseta
ainult erandkorras. Peamisteks ründerelvadeks olid piik, millega püüti vastest sadulast
maha paisata ja mõõk, mida kasutati lähivõitluses. Kaitserelvastus muutus keskajal aga
tundmatuseni. Varakeskaegne metallplaatidega nahast soomusrüü asendus metallist
rõngassärgiga millele lisati 13. sajandil nahkne metallplaatidest tugevdatud plaatvest.
Muutus aja jooksul ka kaitsekilp. Varakeskkajal ümarad kilbid asendusid ülevalt ümara
ning alt teravatipulise kilbi vastu. Hiljem vahetati need kilbid veel pisikeste kolmnurksete
kilpide vastu. Kaitsekilpidele maaliti ka perekonna vapp. Kuna rüütlid olid elukutselised
sõjamehed hinnati väga vaprust ja võitluskunsti. Kõgkkeskajal korraldati oma oskuste ja
kuulsuse näitamiseks turniire ehk sõjamänge. Loomulikult pandi ennast proovile ka
jahiretkedel, mis oli sell ajal üks ülikute ja rüütlite meelisharrastusi.