V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Siis jooksis ta mööda kirikut edasi-tagasi, otsides oma
mustlastüdrukut, huikudes imelikult igasse nurka ja külvates oma punaste juuste salku
kivipõrandale. Just sel silmapilgul tungisid kuninglikud ammukütid samuti Esmeraldat
otsides kirikusse. Quasimodo,' vaene kurt, oli neile abiks, aimamata nende pahu mõtteid.
Tema arvates olid mustlasneiu vaenlasteks hulgused. Ta ise talutas Tristan l'Hermite'i igasse
võimalikku peidukohta, avas ta ees salauksed, viis teda altari taha ja I varakambritagustesse
urgastesse. Kui õnnetu tütarlaps oleks veel kirikus olnud, oleks Quasimodo ise ta timukate
kätte toimetanud.
Kui Tristan oli asjatuist otsimistest juba tüdinud, kuigi ta nii kergesti ei tüdinenud, jätkas
Quasimodo üksinda otsimist. Paarikümnel, ei, sajal korral käis ta ; kirikus ringi, kõndis selle
läbi risti ja pikuti, ülalt alla ! ja alt üles, jooksis, hõikus, hüüdis, tuhnis, nuuskis, i tuustis,