V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Kindel on igatahes, et nad mustlased on.»
208
«Ja hambad on neil kindlasti küllalt pikad, et väikesi lapsi süüa, selles pole kahtlust,» lisas
Gervaise. «Pole ime, kui ka Smeralda vahel huuli mossitades natuke lap-seliha maitseb. Ta
valgel kitsel on ka väga kavalad kombed, muidugi on selle taga midagi kahtlast.»
Mahiette sammus vaikides edasi. Ta oli süvenenud mõtisklusse, mis ta kurbliku jutustuse
loomulikuks jätkuks oli ja mis alles siis võis lõppeda, kui vapustuselai-ned südame
salajasema sopini jõuavad. Gervaise küsis temalt:
«Kas siis ei saadudki teada, mis Chantefleurie'st sai?»
1
2
0
Mahiette ei vastanud. Gervaise kordas oma küsimust tema kätt raputades ja teda nimepidi
hüüdes. Mahiette näis oma mõtteist ärkavat.
«Mis Chantefleurie'st sai?» kordas ta mehaaniliselt äsja kuuldud sõnu, pingutas ennast, et
nende sõnade tähendusse tungida, ja vastas:
«Ah, seda ei tea keegi.»
Pärast väikest vaheaega lisas ta:
annaabi.ee 
