Õigusfilosoofia ajalugu
püüdlevad selle suunas näidates välja oma voorust poliitilistes tegudes. Kõige vähem on neid, kes
püüdlevad selliseid naudinguid, mis tulenevad puhtalt intellektuaalsest tegevusest.
NE 1.6 "Õnn või inimlik hüve on hinge tegevus vastavuses loomutäiusega või voorusega, ning kui
on erinevaid loomutäiusi, siis vastavalt parimate ja kõige täiuslikumatega." Naudingu ja õnne vahel
konflikti ei ole. Samas on raske, kui mitte võimatu, toimida loomutäiuslikult vapruslikult või
saavutada õnne ilma omamata asju. Teatud määral rikkust, sõpru, poliitilist võimu, lapsi,
sündimist heasse perekonda, hea väljanägemine. Nt halva väljanägemise, lastetu, sõpradeta,
inimene ei saa olla eriti õnnelik (NE 1.8).
Antiikaja tava kohaselt oli Aristoteles veendunud, et rikkus on vähem tähtis õnne välise
tingimusena kui inimsuhted, mis on sõltuvad otseselt inimese voorusest. See omakorda
annaabi.ee 
