"vappudes" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

oma rinnast välja mitte sõnu, vaid oma südame, oma hinge, et teile öelda, ma armastan teid; kõik aga oleks asjata, kõik asjata! Ja ometi on teie hing täis õrnust ja headust. Teist hoovab kõige kaunimat mahedust; te olete üleni sulnis, hea, kaastundlik ja veetlev. Ainult minu vastu olete kuri! Oh, milline saatus!» Ta peitis pea käte vahele. Tütarlaps kuulis teda nutvat. Seda nägi ta esimest korda. Püsti seistes ja nuuksetest vappudes oli preester haletsusväärseni kui põlvili. Nõnda nuttis ta tükk aega. Esimesed pisarad möödas, jätkas ta: «Ei, ma ei leia enam sõnu. Ja ometi olin ma hästi läbi mõelnud, mida teile öelda. Nüüd aga värisen ja lõdisen ma, olen nõrk otsustaval silmapilgul, tunnen midagi kõrgemat meie ümber ja ma kogelen. Oh, ma langen kohe maha kividele, kui te minule ja endale ei halasta. Ärge saatke meid mõlemaid hukka! Kui te teaksite, kuidas ma teid armastan! Kellel veel võiks