Oli juba vana komme jätta kirikusse vapp, mida matuserongkäigus kanti. Renessansis sai alguse komme püstitada kirikutesse epitaafe. (Epitaaf on surnu mälestuseks kiriku seinale kinnitatud tahvel) Kui vapp ja epitaaf ühendati, sündis uhke vappepitaaf keskel aadliperekonna vapp, selle ümber ornamentaalne kaunistus, skulptuurid, alumises osas tekstiriba või draperii või trofeed. Vappepitaafi eesmärk oli jäädvustada üksikisiku või perekonna mälestust. Vappepitaafe on kõige rohkem säilinud Toomkirikus. Parim barokse puunikerduse näide ajast peale Põhjasõda on Tallinna Issandamuutmise kiriku ikonostaas (=pildisein, autor Ivan Zarudnõi). IV Maalikunst Barokiaegse tahvelmaali meistrid Eestis on Johann Aken (tuli Lübeckist, suri 1689, tähtsaim töö 8 piibliteemalist maali Tallinna Raekoja raesaali seintel) ja soti päritolu, Tallinnas sündinud portreemaalija Ernst Wilhelm Londicer /londitser/ (1655-1697). V Tarbekunst
Esimene suurmeister - Elert Thiele. Tema õpilane ja töökoja pärija Christian Ackermann viis selle kunsti õitsengule. - abiellus Thiele lesega. Viimistleti lüstermaalingu põhimõttel: kaeti lehtkulla- ja hõbedaga ning sinna peale kanti värvid ja lakid. Küünlatulede valgel helkis metall läbi värvikihi ja paistis nii kirikuhämaruses paremini silma 18 saj II poolel keelati kirikutesse matmine- ei tellitud enam massiliselt vappepitaafe Pärast 1920 aastat, kui Eestimaa, Saaremaa ja liivimaa rüütelkond laiali saadeti, võeti põliste baltisakslaste vappepitaafid enamasti kiriku seintelt maha Toomkirikusse neid siiski jäi Toomkiriku vappepitaafide kogu aastast 1686-1907 on ainulaadne kogu Euroopas 17-18 saj- logistika oli keeruline, matuseid peeti harva. Kõrgest soost kadunukesed ootasid mitu kuud vaguralt jääkambris. Rüütelkonna maapäeva peeti kolm korda aastas ja surnud maeti siis, kui
annaabi.ee 
