Allikaõpetus
Johannese ilmutusraamat)
Keskajal rippuvad pitserid, mis tõrjuti välja 14.-15. sajandil dokumendi peale asetatud
pitserite poolt (ripuvad säilisid 20. sajandini Vatikanis). Kasutati keskajal üldiselt
Euroopas, Venemaal, Bütsantsis. 18.-19. sajandil tulid kasutusele värvipitsatid e. templid,
tänaseni.
Venemaal vanim säilinud vürst Svjatoslavi oma a-st 972, Eesti ala vanim algupärane
pitser on EAA Taani kuninga Valdemar II pitser 1240.
Liigitada võib kiri-, pilt-, portree- ja vapipitserid.
Sfragistika tekkis 18. sajandil kui osa diplomaatikast eesmärgiga dokumente dateerida ja
nende autentsust tõestada.
19. sajandi lõpuks, kui oli kogunenud suur hulk mitmel pool välja kaevatud jm leitud
pitsateid ja nende jäljendeid, mis olid seose dokumendiga kaotanud (Egiptuse,
Babüloonia, India jne), hakati pitsatite kronoloogilise jaotamise alusel tegema järeldusi
riiklike institutsioonide arengu kohta, sest pitsatid reageerivad igale muutusele selles
vallas kohe.