Peaasi, lapsele sisendati maast- madalast tema seisuse uhkust ja tema tulevase elu kangelaslikkust. Koos usuõpetusega sisendati talle rüütliau, vapruse, ülluse, halastuse ja tagasihoidlikkuse põhimõtteid. Kui poiss oli saanud 7 aastaseks, läks ta naistepoolelt üle meeste kasvatada. Turniir rüütlite omavaheline jõukatsumine, kahevõitlus turbaduur rüütlisoost poeet, kes ülistas rüütlivoorusi ja armastust heraldika vapiteadus, vapindus heerold turniiri juht, vapinduse asjatundja Isa valis poisi hoidjaks ja kasvatajaks tavaliselt kõige tasakaalukama, arukama ja ustavama teenri, kes jäi poisi kõrvale sageli oma surmani. Pärast mõningaid koduseid õppetunde saadeti noored poisid tihti kõrge isanda lossi, et nad seal rüütliseisuse tarvis ette valmistaks, mõnikord isegi juba siis, kui nad olid vaid seitsmeaastased. Noort rüütli õpipoissi nimetati paaziks. Ta täitis teiste antud ülesandeid ning õppis tundma hobuseid, turviseid ja sõjarelvi
heeroldikuningaga. Vappide koostamisele ja kirjeldamisele pöörati suurt tähelepanu. Heeroldid registreerisid vappe vapiraamatutes. Algselt registreeriti vappe kirjeldusena, kusjuures vapikandjana mainiti kilpi, relvi või lippu. Vapiraamatutesse hakati vappe piktoograafiliselt kujutama 13. sajandi teisest poolest. Vappi kujutati seinale riputatud kilbi ja pottkiivrina. Sel juhul kilbipilti ei kirjeldatud, piisas pildist. Suuremat huvi vapinduse vastu hakati üles näitama 15. sajandil, mil vapindus ehk heraldika kujunes lõplikult iseseisvaks teaduseks. Sel ajal kinnistusid ka mõisted vapp ja heraldika. Heraldika kujunemisele andis tõuke 1416. aastal prantsuse heerold Clement Prinsault esmakordselt kirjalikult esitatud heraldikareeglid. Samal ajal asutati õukondade juurde esimesed heraldiad. (Saare 2006, lk 7) Heraldiad olid bürokraatlikud asutused, milledes tegeldi vanade vappide läbivaatamise,
annaabi.ee 
