Charles Baudelaire
Et rutem kätte saaks Suur Loodus oma loodu, sind ootab see, mis raibet siin,
Kui taas algaineks muutund see. mu ööde kauneim täht, mu päeva päiksevalgus,
Ja lihast koorumas skeletti nägi taevas mu ingel ja mu hingepiin.
See avanes kui uhke õis. Jah, põrmuks sinagi saad, ilu kuninganna!
Sa tundsid iiveldust nii väga lehk meid vaevas, Kui kinni vaotatud on laud,
Et vaevalt hingata veel võis. ei enam iialgi siis lillenurm sind kanna,
Ja musta pilvena seal ümber kärbseid kihas, vaid keset haudu on su haud.
Kes prisket einet hoomasid,
Siis, oh mu kaunitar, sa ütle ussidele
Ja vaglad agaralt poollagunenud lihas
seal all, kus hõiskab hukk ja hääb,
Kui elav ahel roomasid.
annaabi.ee 
