Eesti keele ajalugu
konsonandiks pearõhulise silbi järel.
Muutus arvatakse toimunud olevat XIV-XV sajandil, sest veel XIII sajandi
kohanimedes on klusiili nõrk vaste säilinud, vrd. Kohanimed Andikevaerae
’Annikvere’, Eghöntakae ’Jõetaga’, Jogentagania, Raudanal ’Raua-’,
Hergaenpae ’Härjapea’ XIII sajandi ürikuis, aga XIV sajandi algul juba ka
Meintacus ’Mäetaguse’, Waympere ’Vaopere’. Tegelikult jätkus selle muutusega
juba varem alanud sulghäälikute nõrkade vastete kadumise tendents. Juba
eelmise aastatuhande lõpu poole olid δ ja γ kadunud teisest silbist kaugemal, nt
*antaδak > *antaak, *õhtaγo > õhtoo. Laadivaheldus tekkis ka vadja, soome ja
karjala keeles.
7. Kuidas kadus vokaalharmoonia eesti keelest?
Üheks läänemeresoome lõunarühma erijooneks on läänemeresoome keeltes
kunagi üldiselt levinud vokaalharmoonia kadu
annaabi.ee 
