Eesti rahvastik 1940-1991
riikidega võrreldes tavatult kiiresti. Kumulatiivne kasv oli umbkaudu 17% kogurahvastikust.
Veelgi kiirem oli linnarahvastiku kasv, küündides koguni 30%ni, kuigi ootuspärane oleks
olnud hoopis deurbanistlike suundumuste mõjulepääs. Kogu- ning ennekõike linnarahvastiku
sedavõrd kiire kasv antud perioodil seletubki pea täielikult sisserände otsese ja kaudse
mõjuga. Maarahvastiku vähenemine oli seevastu peamiselt rahvastiku vanuskoostisest
tuleneva loomuliku negatiivse iibe tagajärg. 1980. aastate alguseks Eesti maarahvastiku
vanuskoostis tasakaalustus, sellele viitab ka rahvaarvu languse aeglustumine või peatumine
maa-asulates.
Välissündinuid, s.t. valdavalt sõjajärgsel perioodil Eestisse sisserännanud rahvastikku
iseloomustanud demograafilised protsessid järgisid reeglina päritolumaa trende. See tingis ka
selle, et ehkki depopulatsioon iseloomustas Eesti põlisrahvastikku juba 1970. aastatest alates,
annaabi.ee 
