NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
tähistades tunnetuslikku nihet Lutsu senise, pigem koomilises võtmes lava-
lugemise taustal. 1970. aastal sai Pansost juba mõnda aega kriisis vindunud
Draamateatri peanäitejuht. Märkimisväärset osa tema 1970ndate lavastustest –
nii Noorsoo- kui Draamateatris – kandis eestluse teema, näiteks Tammsaare „Tõe
ja õiguse” III ja V köite dramatiseeringud „Inimene ja revolutsioon” (1970) ning
„Inimene ja inimene” (1972; vanuigigi krutskiliku Pearu ereda rolli lõi siin Kaarel
Karm). Maailmadramaturgiat esindasid muu hulgas Ibseni „Ehitusmeister
Solness” (1974) ja Pirandello „Kuus tegelast autorit otsimas” (1976 lavakooli VII
lennu diplomilavastusena). 1974. aastal esietendus „Vanemuises” Kaarel Irdi
režiis Oskar Lutsu „Tagahoovis” dramatiseering, mis meenutas küll mõneti vana
olustikurealismi, ent oli hea miljöötunnetusega ja polüfooniliselt komponeeritud,