E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Gabriel mõstis, et väjapä asemine
sel ö ol täesti võmatu oli. Ta oli vangis, terve suur linn tema vangikoda. Ja mis siis, kui
413
ta teisal päval kogemata Ivo meestega kokku juhtub ja need teda ara tunnevad? Gabriel oli
end oma liigjulguse läi raskesse häaohtu viinud, aga ta ei kahetsenud silmapilkugi seda
liigjulgust, ta teadis nü ud ometigi, kus Agnes oli. Häaohu vastu pidi kavalus aitama.
Gabriel viitis paar tundi mö oda tüje uulitsaid vantsides ara ja läs siis kõtsi tagasi.
Imestusega pani kõtsmik täele, et rootslane, kes paari tunni eest sopase näga, aga selge
peaga väja oli länud, nü ud puhta näga, aga segase peaga tagasi tuli, sest mees tuikus ja
trallitas haledal kombel.
«Kas see asi oligi sul linnas ara toimetada?», nurises kõtsmik. «Kas-sa siin ei mäganud
pead purju panna? Arvasid vist mujalt paremat laket leidvat?»
«Ara pahanda, kõtsipapa!» palus rootslane raske keelega. «Mis tehtud see tehtud, aga
sedaviisi