"vannuksin" - 1 õppematerjal

E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)

Poiss vingerdas ja karjus kõledast! . . . Jälle kuulis Jaanus oma nime hüüdmist, ta tahtis vihaselt halastamatu kupja kallale kärata . . . «Jaanus! Jaanus!» kõlas hale hääl selgesti tema kõrva ja Jaanjis ärkas. Ta avas silmad. Külm higi kattis ta otsaesist. Tuba oli valge, kuu paistis heledalt sisse. «Missugune hirmus unenägu!» mõtles ta ja imestas isegi, et see tõesti oli unenägu olnud, nii selgesti oli ta kõike näinud. «Ma vannuksin selle peale, et tõesti oma nime kuulsin.» «Jaanus! Jaanus!» hüüti sealsamas selgesti. See ei olnud enam unenägu. Jaanus pööras silmad kähku akna poole ja kar-gas kerge karjatusega üles. Aknast vahtis inimene tuppa. «Maanus!» hüüdis Jaanus poissi ara tundes, «kust sa südaöösel siia said?» «Pai Jaanus, lase mind sisse!» palus poiss. Ta oli kahvatu kui kooljas ja värises kõigest kehast. «Roni siitsamast sisse.» Maanus ronis vaevaga kitsast aknast sisse.