Seneca moraalikirjad Luciliusele
halba ja kuna see, mis ta meile loovutanud, on põgus ja üürike, kui seda võrdled kogu maailma
kestusega. (11) Sellest halamisest tuleneb, et muutume jumaliku tahte tänamatuiks tõlgendajaiks;
hakkame kurtma, et nad ei saa meile osaks alati, et nad saavad meile osaks väheste, ebakindlate ja
üürikestena. Nii kujuneb, et me ei taha ei elada ega surra; elada ei lase meil vastumeelsus, surra hirm.
Iga otsus jääb vankuvaks ja ükski õnn meid ei rahulda. Põhjus aga on selles, et me pole jõudnud tolle
määratu ja ületamatu hüveni, mille ees meie tahe paratamatult peatub, kuna tipust kõrgemal pole enam
midagi. (12) Sa küsid: miks voorus millegi järele puudust ei tunne? Ta tunneb rõõmu juuresolevast, ei ihka
eemalolevat. Kõik piisav on tema jaoks suur. Kui sa seda otsust kehtima ei jäta, siis on lõpp
kohusetundel, lõpp ustavusel. See, kes ihkab neist mõlemaist juhinduda, peab taluma paljugi sellest,