Muusikaelu ja ooper 19. sajandil. 19. sajandi üldiseloomustus
eeskujuks. Vana-Rooma kesiririigi aeg oli tollal Prantsusmaal ülimalt populaarne ja mõjutas ka moodi (rõivad, soengud,
interjöörid, mööbel nn ampiir).
Ooperist: vastavalt tragédie lyrique'ile suured koori- ja balletistseenid, uhke lavakujundus, efektid, aga see kõik on
allutatud ooperi dramaturgiale sisu ja muusika ühtsele arengule. Olulisel kohal on kahe peategelase (Julia, kes peatselt
pühitsetakse Vestaneitsiks, ja noor edukas väejuht Licinius) psühholoogiline külg, vankumine kohustuse ja armastuse
vahel (iseloomulik üldse tragédie lyrique'ile juba barokis, aga Spontini muusikalised vahendid on uued). Suur
tähelepanu orkestripartiile, orkestritämbritele.
Spontini ooperites leidub hilisema, 1820. aastate lõpus välja kujunenud grand opéra jooni.
Teema 14. Prantsuse ooper 1830-1850
Grand opéra. Scribe, Meyerbeer
Ooperipealinn oli sel perioodil Pariis. Ka itaalia heliloojad ootavad tellimusi Pariisist - sealselt Itaalia Teatrilt või isegi
annaabi.ee 
