Prelüüd kommunistlikule tragöödiale
1984). Kerenski isiklikke vajakajäämisi on peetud Ajutise Valitsuse kukkumise
peapõhjusteks (Volubev 1997). McCauley (2008) tituleerib valitsuse nõrkuse ja
ebakompetentsuse suisa legendaarseks. Nad olnuks justkui iseenda suurimad vaenlased.
Kuna juulirahutused viisid bolsevike arreteerimisteni, said nad rahvale paista kui grupp,
kes oli kannatanud (mitmete arvates ebaõiglaselt). Rahva teadvusse tekkis neist pilt kui
vankumatutest revolutsionääridest (Melancon 1997). Pärast augusti sündmusi sulas armee
sisuliselt ära ning talupoegadest sõdurid rändasid koju, et saada osa endiste aadlimaade
jagamisest (Malia 1994).
Reaalse ohu tunnetamine paremalt ühendas lühikeseks ajaks vasakjõud, kelle survel loodi
vabrikutesse töölisvabatahtlike võitlussalgad, kes ei allunud linnavõimule. Kuna relvi ei
tagastatud, said bolsevikud neid oma võimupüüdlustel hiljem edukalt ära kasutada.