Peeter I
Põhjasõjas taotletud eesmärgi saavutas Venemaa Uusikaupunki rahuga (1721),
Venemaaga liideti Eesti-, Liivi-, Ingerimaa ja Ida-Soome koos Viiburi linnaga. Seejärel
vallutas Peeter I Kaspia mere lääneranniku.
Neeva suudmeala vallutamine võimaldas Peetril asutada uus meresadam. Sankt Peterburile
valitud asukoht oli kehv, ümberringi laius soo. Puitu oli küllalt kuid mitte kivi, mis oli Peetri
lemmikmaterjal. Kivide saamiseks pidi Peeter rakendama karme meetmeid. Kõik linna
sissesõitvad vankrimehed pidid iga kord tooma kaasa kolm sillutuskivi, laevakaptenid 30
kivimurrust toodud ehituskivi.
Peetrit vaevasid seljavalud, mädanikud ja kuseteede põletik. Kõik see aga ei takistanud teda
hüppama merre päästma kalureid, kelle paat oli ohus. Selle tulemusena tõusnud palavik
nõrgestas tsaari veelgi. Jaanuaris 1725 lõigati tal ära neerukivid. Haavast sai alguse gangreen
ning Peeter suri 28. jaanuari hommikul 1725. Ta suri enne, kui jõudis nimetada troonipärija.