V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
pühalikult.»
Tristan heitis sulgunu poole kõõrdi pilgu.
«Ära meile siin puru silma hakka puistama!»
Õnnetu mõistis, et kõik sõltub nüüd ta enesevalitsemisest, ja südames surmahirmu tundes
hakkas ta pööraselt naerma. Emadel leidub selleks jõudu.
«Päh,» ütles ta, «see mees on vist purjus. Juba üle aasta tagasi vajus üks kividega
täislaaditud vanker vastu aknaava ja purustas selle võre. Kuidas ma selle vankrimehe veel
läbi sõimasin!»
«See on tõsi,» ütles üks teine ammukütt, «ma ise nägin.»
Alati ja kõikjal leidub inimesi, kes kõike on näinud.
470
Ammuküti ootamatu tunnistus julgustas Gudule'i, kellele kogu see järelpärimine oli nagu
kõndimine noateral kuristiku kohal.
Kuid temale oli määratud alati kõikuda lootuse ja meeleheite vahel.
«Kui seda vanker oleks teinud,» tähendas esimene soldat, «siis oleksid varbade otsad
sissepoole pööratud, nüüd on nad aga väljapoole.»