sai siiski aru, et võlgniku suhtumine temasse on vale. Seega ostis ta õhtused edasi-tagasi laevapiletid ära, sest teadis, et ega tal sinna kauaks asja ei ole. Kalevipoeg oli teel Soome poole ning nägi juba laevatekilt, et Soome kaljune rand paistis. Ta teadis, et Tuuslaril olevat sadama juures kinnisvara firma, isegi uhke auto oli maja ette pargitud. Kalevipoeg läks enesekindlalt firma uksest sisse ning küsis inimestelt, et kas Tuuslar juhuslikult tööl on. Kõik naeratasid viisakalt ja vangutasid pead ning mainisid midagi, et ta olevat puhkusel. Kalevipoeg ei mõistnud soome keeles midagi enamat küsida ning mõtles, et läheb õige hotelli puhkama. Jõudnud hotelli, viskas ta pikali ning mõtles veidi laevasõidust puhata. Suure ehmatusega ärkas ta järgmise päeva hommikul ning mõtles, et kauem ta enam viivitada ei saa, üks laevapilet juba läks raisku. Unise peaga meenus Kalevipojale, et Tuuslaril olevat puhkekodu 30 kilomeetrit Helsingist väljas
väga meeldis. Tema hääl algas keskmiselt helikõrguselt ja ronis järjest ülespoole, kuni jõudis teatud punktini, kus ta tugevasti viimast sõna rõhutas, ja hüppas siis järsku alla nagu hüppelaualt. 37 Teda peeti imetlusväärseks ilulugejaks. Kirikuringkonna «seltskondlikel koosviibimistel» paluti teda alati luuletusi ette kända; ja kui ta oli lõpetanud, tõstsid daamid käed ja lasksid need abitult rüppe langeda, pööritasid silmi ja vangutasid päid, snis pidi tähendama: «Sõnad ei suuda seda väljendada! See on liiga ilus, liiga ilus selle sureliku maailma jaoks.» Kui laul oli lauldud, muutus auväärt mister Sprague kuulutustahvliks ja luges ette pika rea teadaandeid koosolekute, ühingute ja muu sellise kohta, kuni näis, et see kestab viimsepäeva kõuekärgatuseni, -- veider komme, mis püsib Ameerikas isegi suurlinnades veel praegusel ajalehtede külluse ajajärgul
annaabi.ee 
