Meursaulti ellusuhtumine
Näitab veekord
Meursault' ükskõiksust inimeste suhtes, kuigi talle meeldib nende tegevust jälgida.
Meursault muutub oma läbielatud katsumuste läbi. Kui teda kohtuprotsessi jooksul
küsitletakse, on ta sunnitud mõtlema ja ennast analüüsima. Kuigi tema nn ilmutus tekib
üksinda kongis olles, on aru saada, et protsess oli järk-järguline ja et seda ilmutust saada, pidi
ta palju läbi elama. Tänu sellele ei ole Meursault enam nii passiivne ta teeb ise otsuse
karjuda vanglavaimuliku peale, otsuse magada, ärgata ja minna surmale vastu.
Vanglavaimuliku peale karjudes tärkavad temas tugevad tunded: ,,äkilise rõõmu ja ravuga
läbisegi.." (lk 77). Enne hukkamist tekib Meursailt's uus vaade inimestele. Ta mõistab, et
tegelikult ei meeldi kellelegi üksi olla. Ta soovib, et ta hukkamise päeval oleks palju
pealtvaatajaid, et ta ei tunneks ennast üksildasena,
Teose alguses ei tea Meursault oma tegevuste ega sõnade põhjuseid, ta ei tunne
ennastki