A.dumas Kolm musketäri terve raamat
Mileedi naeratas rõõmsalt. Nüüd võis ta anduda oma meeleoludele, ilma et teda oleks
jälgitud: ta jooksis toas ringi nagu märatsev hull või puuri suletud tiiger. Kui talle oleks
jäänud nuga, siis oleks ta kindlasti plaanitsenud seekord mitte enese, vaid paruni tapmist.
Kell kuus astus tuppa lord Winter, hambuni relvastatuna. Mees, kelles mileedi senini
oli näinud vaid küllaltki lihtsameelset dzentelmeni, oli nüüd muutunud imetlusväärseks
vangivahiks: ta näis kõike aimavat, ette nägevat ja ennetavat.
Ainsa mileedile heidetud pilguga taipas ta, mis toimub naise hinges.
«Noh, täna te mind veel ei tapa,» ütles lord Winter, «teil ei ole enam relva ja pealegi
olen mina valvel. Te hakkasite ahvatlema minu vaest Feltonit: ta on juba teie kuratliku
mõju all, kuid ma tahan teda päästa, ta ei näe teid enam ja kõik on lõppenud. Pange oma
hilbud kokku, homme asute teele. Ma määrasin väljasõidu kahekümne neljandale, kuid