Jutuke - Õunkübarad
" hõiskas Kira käsi plaksutades.
,,Oota, mitte nii järsult ta ehmub."
Halltiib oli nende jutuajamist juba ammu pealt kuulanud, kuid ettevaatlikuse mõttes tegi,
kuis magaks. Sama võtet oli ta kasutanud ka Printsiga kohtumisel. Ometigi pani tekkinud
vaikusepaus teda petlikult uskuma, et nüüd on ta üksi jäetud ja on õige aeg põgeneda tagasi
Jerome juurde, kus iganes ta ka poleks.
,,Vaata, ta avab silmad! Kui huvitav..."
Elisa oli liiga kärsitu olnud nüüd oli ta oma vangistajatel käes.
,,Tere, kaunis laps. Me ei tee sulle liiga, loodetavasti."
Mõlemad mehed rohelises hakkasid naerma, mis Elisale pisarad silma tõi mitte kunagi
enne polnud ta nii väga kartnud kui praegu.
,,Kes te olete."
,,Mina olen Sora, tema Kira. Samas, vahest unustame me, kes on kes, nii et kutsu, kuidas
aga soovid."
Nad naersid taas ja tüdruk nägi hämmingus, et nad on tõepoolest äravahetamiseni sarnased.
,,Ja mida te minult tahate?"
,,Sind uurida."
,,Milleks?"
annaabi.ee 
