V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
niisamuti kui üleval.
308
Kirikud, lossid ja kindlused olid niisiis poolest saadik maa sees. Hoone keldriruumid
moodustasid ise teise hoone, kus ülesmineku asemel alla mindi, see ajas oma maa-alused
korrused pealmise korruse massi all harali nagu metsad ja mäed, mis järve peegeldavas vees
kalda metsi ja mägesid kajastavad.
Saint-Antoine'i kindluses, Justiitspalees ja Louvre'is olid maa-alused ehitused
vangikodadeks. Nende vangikodade korrused muutusid järjest kitsamaks ja süngemaks,
mida sügavamale nad maa sisse läksid. Need olid nagu järjest allapoole asetatud hirmu- ja
õuduse-astmed. Dantegi poleks oma põrgu jaoks midagi paremat leidnud. Need urkalehtrid
lõppesid harilikult mingisuguse sopiga, kuhu Dante asetas Saatana, ühiskond aga heitis
sinna surmamõistetu. Kui mõni õnnetu olend sinna sattus, siis jumalaga päevavalgus, õhk ja
elu, ogni speranza! Sealt toodi ta välja ainult kas võlla või tuleriida jaoks