vangidega mingis koopas; tunnetuse teed vaevalise ja järsu tõusuga koopast päevavalguse kätte, lõpuks saavutatud teadmist objektide vaatamisega väljas päevavalguse käes, viimaks päikese enda vaatamisega. Seejärel näidatakse veel, mis juhtub sellega, kes on tõusu just sooritanudcja asub oma vanale kohale koopas. Autor toob välja eristuse koopa ja välisilma vahel. Koobas on ju päevavalgusele avatud, kuid sedavõrd sügav, et päevavalgus ei ulatu vangideni. Neil on kasutada nõrk ja kunstlik valgusallikas, mis põleb koopas nendest ülevalpool, aga koopast väljas paistab päike. Vangid on ei saa oma pead liigutada ning on ahelais, nad vaatavad kogu aeg seinale koopa lõpus, samas kui tuli ja koopa-suue kaugemal ülal jäävad nende selja taha. Tule ja vangide vahel asub keskmise kõrgusega sein, mille kohal kantakse figuure ja esemeid, aga sein varjab kandjaid, see annab varjuteatri efekti. Sest figuurid ja esemed, mida seina kohal mööda
kooli, arsti juurde ja sotsiaalprogrammi minnes oleks neil saatja(d) ükski vang ei käi kunagi vangla territooriumil üksi, alati saadab teda ametnik. Vangide saatmist kavandades tuleb jälgida, et teatud vangid ei puutuks üksteisega kokku. Kokkulepitud sihtkohta peavad jõudma ka vanglat külastavad inimesed, ka neil on alati saatja kaasas. Korrapidaja abi liigub terve päeva jooksul vanglas ringi. Ta vastutab muu hulgas selle eest, et toit liigub sööklast vangideni ning et sellega koos ei liiguks keelatud esemeid; kogub valvurite ja vanemvalvurite kaudu kokku info, kuhu ja kui palju on toitu vaja. Korrapidajale kantakse ette kohe, kui kusagil on toimumas midagi ebaharilikku või on vanglas tekkinud ohuolukord. Kuna vanglas on iga situatsioon erinev ja nende lahendamiseks pole võimalik välja töötada täpseid juhiseid, siis peab korrapidaja olema võimeline võtma vastu otsuseid, mis puudutavad kinnipeetava elu ja tervist
annaabi.ee 
