VANURIIGA
Võivad
kujuneda mõnel eakal inimesel tõsise mure objektiks. Ta hakkab oma tervist aina
hoolikamalt jälgima, korduvalt otsib nõu ja abi arstilt, kurdab oma halba tervist
perekonnaliikmetele, kaaslastele, tuttavatele. Ja kui arsti läbimõtlemata või
vääritimõistetud replik annab võimaluse oletada mõnd raskemat haigust, võib niisugusel
vanuril välja kujuneda raskemeelsus. See aga ei kuulu enam füsioloogilise vanenemisele
alla.
Teiseks iseloomulikuks muutuseks on mõtlemise aeglustumine, sele järkjärguline
inertsemaks muutumine. Ümberlülitamine ühelt teemalt teisele, ühelt objektilt teisele
muutub tasapisi ikka raskepärasemaks ja pingutavamaks. Mõtlemises ja kõnes hakkab
inimene kasutama ikka rohkem sissejuurdunud stampe, valmisstereotüüpe ja tavafraase.
Probleemide arutlemisel väheneb originaalsus, samuti ka võime omaks võtta teise
seisukohti, olgu need kui tahes põhjendatud