"vandujaga" - 1 õppematerjal

Lex Frisionum (allika analüüs)

süütust. Lisaks peab ta tagama kindla arvu ``vande-abilisi``, kes kinnitaks tema süütust. Need kaaslased pidid olema sama staatusega kui süüdistatav. Täpne vande-abiliste arv on Lex Frisionumis määratud. See sõltus ohvri ja ka süüdistatava staatusest: aadliku mõrva puhul oli vaja rohkem vande-abilisi, ning aadliku vanne luges rohkem kui vabakodaniku või talupoja oma. See tõi kaasa suured erinevused. Kesk-Friisias pidi aadlik, kes oli tapnud talupoja, ennast heastama ainult 3 vandujaga. Vastupidiselt pidi talupoeg, kes oli tapnud aadliku, enda süütust tõestama 35 vandujaga. Lääne- ja Ida-Friisias oli erinevused veelgi suuremad: suhted võisid olla vastavalt 2 ja 47 (I: 4 ja 8). Vande-abilistega heastamine tundub kerge moodusena süüdistusest pääsemiseks. Kuid kui keegi andis valevande ja see tõestati, siis järgnesid suured trahvid, ka vande andjatele (X:1). Vannet võidi anda kas rõivastuse, või tõsisematel juhtudel reliikvia peal (III: 5-6 ja XII: 1-2).