Gunnarr küsis nõu Njallilt, kes soovitas minna. Gunnarri vend Kolskeggr läks ka kaasa. Samal ajal, kui Gunnarr merel oli, hoidis Njall Gunnarri majapidamisel silma peal. 29. Hallvardr ja Gunnar otsustavad sõjaretkele minna ja hakkavad meeskonda kokku panema. Nad läksid Hallvardri sugulase Ölviri juurde, kellele hakkas Gunnarr meeldima ja ta otsustas Gunnarrit toetada kahe sõjalaevaga. Ölvir ütles, et jõel olemine on ohtlikuks muutunud, sest tee peal on ees kaks venda- Vandill ja Karl. 30. Gunnar oli oma vennaga ühes laevas, Hallvardr teises. Merel toimus võitlus Vandilli ja Karliga. Vandill ja Karl tapeti ning kaasa võeti suur sõjasaak. Suunduti edasi Taani, kõikjal pidasid lahinguid ja ka võitsid igal pool. Järgmisel suvel jõudsid Rafalasse (Tallinnasse), kohtasid seal viikingeid, läksid lahinguuse ja võitsid. Siis läksid edasi Eysyslale (Saaremaale), kus Gunnarr kohtas meest nimega Tofi.Tofi rääkis Gunnarrile , et teisel pool neeme asuvad
28. Gunnarri juurde tuli norrakas Hallvardr Valge, kes keelitas teda viikingiretkele tulema. Küsis Njalli käest nõu ja palus tal vara valvata. 29. Koos venna Kolskeggriga jäid nad talveks Norra peatuma. Haraldr Hallkuub ja Gunnhildr olid ära surnud ning riiki juhtis jarl Hakon (suguvõsa). Gunnarr ei tahtnud talle külla minna ning otsustasid sõjaretkele minna. Läksid Hisingisse sõber Ölvirile külla, kes andis talle sõjalaevi. Jutustus, et ees olid vennad Vandill ja Karl. 30. Taplus ja võit. Peeti kõikjal lahinguid ja võideti igal pool. Rafalas kohtuti viikingitega ja võideti, Eysyslas kohtusid Tofiga, kes hoiatas teda meeste Hallgrimri ja Kolskeggri eest, kellel olid väga head sõjarelvad. Tapluses langes mehi nagu loogu.Võideti ja anti viikingitele armu. Tofiga leiti peidetud varandus. Palus tagasi Taanimaale viimist, oli viikingite vang. 31. Tagasi Põhjamaadesse. Kuningas Haraldr Gormripoeg, pool kuud