Tsunftide õlul oli ka vaeste hoolekanne (abistati vanu, haigeid töövõimetuid või vaesunud tsunftikaaslasi). 19. Kirjelda, kuidas sai õpipoisist meistriks. Ameti õppimist alustati üsna noorelt õpipoisina (SELL ehk õpipoiss) käsitöömeistri juures. Õpipoisi aeg võis kesta olenevalt ametist 1 10 aastat. Alustada tuli jooksupoisi ametist, alles siis said ametit õppima asuda. Õpipoisi ajale järgnesid rännuaastad ehk VANDERSELLI aastad (vähemalt 1 aasta), et täiendada end teistes linnades teiste meistrite juures. Kodulinna tagasi jõudes pidi ta valmistama meistritöö ehk SEDÖÖVRI. Kui tsunftiliikmed selli töö heaks kiitsid, siis pidi ta veel tsunftiliikmetele ühe korraliku peo välja tegema alles pärast seda oli ta saanud täieõiguslikuks tsunftiliikmeks ehk käsitöömeistriks. 20. Millised olid abielunaise kohustused linnas? Naine pidi olema abikaasa, majaperenaine ja ema
eluks. (9) Praegugi võtan akadeemias Leelo Talvikult klassikalise hääleseade eratunde," räägib Alo. Perel on juba ka oma väike teatritraditsioon: Alo hing on rahul, kui ema ja isa esietendusel saalis istuvad. ,,Mulle meeldib väga rännata, seljakott seljas, olla täna siin, homme seal," räägib Alo. Kõige sagedamini viib tema tee sõprade juurde, sest nood on talle väga olulised. Nii sõidabki ta sageli kas või Eesti teise otsa. (10) Reisikaaslane on toeks, kui vanderselli teele satub mõni ületamatu raskus. Näiteks kui mõne bussi astmed on Alo jaoks kättesaamatult kõrgel või kui väikelinnas on vaid paar pangaautomaati ja väike mees nendeni ei küüni. Loodusesse uitama läheb Alo aga meelsamini üksi. Eriti tõmbab teda vanaema juurde Võrumaale, Kirikukülla ja sealse kandi metsadesse. "Seal ma kogun jõudu, mõlgutan omi mõtteid. (11) " Viimase lause poetab Alo muuseas tõsimeeli
annaabi.ee 
