Johan Huizinga "Keskaja sügis"
viidud valitseja kui oma suguvõsa au haavamise eest kättemaksja, valitseja, kellele ta
õnnetuses on toeks ta lähedaste truudus. (lk 19)
.... et suure õiglustüli kaasaegsetele, nii pealtvaatajatele kui kaasalööjatele, oli veritasu
olulisim moment, mis valitses vürstide ja riikide tegusid ning saatusi. (lk 24)
Valitseja poole hoidmine kandis lapselik-impulsiivset iseloomu- see oli vahetu truudus- ja
ühtsustunne. Siin on tegemist vana tugeva tundmuse edasikestmisega, tundmuse, mis sidus
vandealuseid kaebajaga, vasalle nende isandaga, ning mis tapluses ja tülis lõi leekima
kõikeunustava kirena. See pole riigitunne, vaid parteitunne. Hiliskeskaeg on suurte
parteivõitluste aeg. (lk 25)
Nii sai lõppevast keskaajast kohtuliku piinamise ja julmuse uimastav õitseaeg. ......... Tunti
hinges tulevat rahuldust valitseja enda poolt toime pandud tabavate õiglusnäidete üle. ( lk 27)
Ent kohtuliku julmuse osas ei torka meile hiliskeskajal silma mitte haiglaslik perverssus, vaid
annaabi.ee 
